Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased / kui nendesse vajutad hõõguva näo. Ja pühapäev hinges sind uskuda laseb / et õnne vaid kauguses kukuvad käod.

Oh, keeruta, lennuta linalakkneiud /kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb! Ei sellist küll maailmas kusagil leidu / kui Saaremaa heinamaad juunikuu ööl. Ei sellist küll maailmas kusagil leidu / kui Saaremaa heinamaad juunikuu ööl.

Ja hämaras toomepuu lumena valev / On sinule hõiskavaid ööbikuid täis, miks muidu su huuled ja õhetav pale / nii õunapuuõiele sarnane näib?

Oh, keeruta, lennuta linalakkneiud . . .

Oi, Saaremaa niitude kastesed süled / öövaikuses lauludest helisev nurm! On pilvedest helendav taevas su üle / ja kirgliku suudluse esmane hurm!

Oh, keeruta, lennuta linalakkneiud . . .

Just sellisel heinamaal peamegi pidu / kus hämarik koidule ulatab käe. On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund / see tööde- ning rõõmudeküllane päev.

Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu / kuldtärniga nooruke sõjamees sa. Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu / et linalakkneidu sa püüda ei saa. Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu / et linalakkneidu sa püüda ei saa.